Sebastian Bergman jatkaa tutkimuksiaan sarjan toisessa osassa. Jännitystä riittää, ja onneksi oli kesäloma, sillä viimeisenä iltana oli pakko kuunnella yötä myöten loppuun.

Crímenes duplicados es un ejemplo más del talento de estos autores suecos. Hjorth y Rosenfeldt traen de nuevo un planteamiento sólido estructuralmente y de lectura agradable. Una trama bien planteada que se desarrolla sin entretenerse. Con un grupo de personajes carismáticos del que descubriremos más detalles y aspectos de su pasado.
Una gran opción de novela negra. La serie Bergman se postula como uno de esos libros a los que se puede recurrir con confianza de encontrar una historia creíble y bien fundada.
Si has leído Secretos imperfectos, no dudes en que en Crímenes duplicados encontrarás un gran sucesor, en mi opinión, mejor que la primera novela de la saga.

Os dejo una reseña más completa de Crímenes duplicados en mi blog: https://lajauladeyimbo.blogspot.com/2020/11/crimenes-duplicados-hjorth-rosenfeldt.html

This is the second in the Sebastian Bergman series, centring around a troubled, angry and arrogant psychologist and criminal profiler. “The man who watched women” is an excellent page turner and while it is slightly formulaic in its plot, there are sufficient plot deviations and underpinning themes to keep me interested in the subtext that permeates through the characterisation.

The context of the story revolves around a serial killer who Sebastian had a key role in putting behind bars many years earlier. I won’t spoil the story but suffice to say a showdown looms with consequences that are both foreseeable and others that are mistaken.

The thing I find a little challenging in both this book and the first of the series is that it is difficult to like any of the characters. There is little warmth in any of the characters perhaps with the exception of Billy, one of the police officers whom there is a bit more authenticity and humanity. I especially like books where I make connections with characters, not in a sentimental way, but in an authentic way as I seek to understand their strengths and flaws. Sebastian is certainly a flawed character but he is difficult for me to actually like much although I do feel a degree of empathy (or is it sympathy) for him.

Anyway this was a great read, and four star Swedish Nordic Noir for me. I’ll definitely go looking for book number 3 in the series.

Otroligt välskriven precis som första boken!
Jag tyckte den var jättebra och älskade att den hade en cliffhanger precis som första så att man vill fortsätta läsa.

Very good thriller, this second instalmant of the Bergmankronieken. The book is dark, suspenseful and kept me wanting to read on. The MC, Bergman is a really annoying character, but also someone you feel pity for. For all his knowledge of human psyche he cannot help himself. There is a constant tension in the novel as the reader knows what the source of his annoying, strange behaviour might be, but the people around him don’t. I felt like watching a movie and wanting to shout to the characters. The thriller is very dark and an excellent example of scandinavian noir,
I doubted between 3 and 4 stars, but in the end decided on four as it was a very enjoyable read.

Quando pensava que a trama não se podia complicar mas eis que Sebastian decide jogar o papel de protector. Envolver-se em mais uma série de casos complicados e tentar que os seus segredos obscuros não venham ao de cima.
Digamos que é uma leitura compulsiva e cheia de palpitações!

On kulunut aika kauan siitä, kun luin Sebastian Bergman -sarjan ykkösosan, Mies joka ei ollut murhaaja, mutta eipä se haitannut. Tiiliskivimäinen ulkoasu hirvitti, mutta yhdessä kesälomapäivässä tämä tuli luettua - ja ehdin tehdä paljon muutakin kuin istua lukemassa :) Luulen, että jos kirja olisi ollut huono, lukeminen olisi kestänyt paljon kauemmin. Oikein viihdyttävää ja koukuttavaa kerrontaa siis, jännitystä riitti loppuun asti. Siirryn suoraan kolmannen osan, Tunturihaudan, kimppuun...

Hjorth, Rosenfeldt põnevik "Mees, kes jälgis naisi" on järg sarja esimesele osale "Mees, kes polnud mõrtsukas". Sebastian Bergmani, endisest uurijast antikangelase seiklused jätkuvad ning põnevust jagub. Kui juba eelmises osas kiitsin tegelasi, siis nüüd ülistan neid veelgi.

2010, Stockholm. Sebastian Bergman oli kunagi sarimõrvarite ekspert. Tema tähelend algas Edward Hinde tabamise ning trellide taha saatmisega. Psühhopaadil oli kindel rituaal naiste tapmiseks, mille pisiasju teadsid vaid vähesed. Kuigi kurjategija istub juba 14 aastat kindlalt trellide taga, ilmub vaeval kuu ajaga välja kolm naist, kes on tapetud täpselt Hinde stiili järgides. Keskkriminaalpolitsei ei suuda tuvstada ohvrite vahel ühtki sarnasust. Just kui võluväel ilmub välja Sebastian ning nõuab isiklikku eesmärki taga ajades endale tööd, teadmata juhtumist veel midagi. Kuuldes sarimõrvarist, keda mõrvar jäljendab, ei suudaks teised parima tahtmisegi juures teda loost eemal hoida. Sebastian selgitab õige pea välja, et tegu on temale suunatud kättemaksuga.

Selle sarja puhul meeldib mulle, et tegelasi on palju ning kõik tunduvad ehtsana, sest juttu on ka nende eraeludest. Billy on lahe, aga Ellinor ja vanglaülem käisid mulle täiega närvidele. Kaasa elasin ka Trollele ning mul oli temast ääretult kahju. Erinevalt esimesest osast anti tapja identiteet väga lihtsalt kätte. Algul anti veidi vihjeid ning niipea, kui mees pildile ilmus oli ilmselge, et see on tema. Oleksin eelistanud veidi kauem selle üle nuputada. Pettumus ei kestnud aga kaua, sest edasi saab juba lugeda psühhopaadi enda vaatenurka, mis oli huvitav. Põnev oli romaan igal juhul, sest mitmed tegelased käisid noateral ja said ka viga. Eriti pingeline oli raamatu lõpp.

"Mees, kes jälgis naisi" meenutas mulle Keplerit, täpsemalt romaani "Uneliivamees", sest ka seal tõmbas nööre trellide taga istuv sarimõrvar. Eelistan siiski krimiromaane, kus saab koos uurijatega nuputada, kes kahtlusalustest on süüdi.

Autorite duo on pärit rootsist. Michael Hjorth on filmi- ja telepordutsent ning Hans Rosenfeldt on stsenarist, kelle loomingusse kuulub sari "Sild". Ta on muide üle kahe meetri pikk. Sebastian Bergmani sari sai alguse 2010. aastal ning koosneb hetkel viiest raamatust, millest juba neli on ka eestikeelsena olemas.

Sebastian Bergmani sari on põnev ning tegelastele on lihtne kaasa elada. Soovitan neile, kellele meeldib, kui krimiromaani uurijad on inimlikud, isiklike murede ja eesmärkidega!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!