Scan barcode
aakas's review
dark
mysterious
slow-paced
- Plot- or character-driven? A mix
- Strong character development? No
- Loveable characters? It's complicated
- Diverse cast of characters? No
- Flaws of characters a main focus? Yes
3.25
kingutis's review
dark
mysterious
tense
slow-paced
4.0
Hard to read, as I'm not as analytical as Poe. But loved his stories.
kikael's review
5.0
a book you started but never finished
Gümnaasiumis olid meil mõned novellid siit (~5) kohustusliku kirjanduse seas ning tahtsin juba siis terve teose läbi lugeda, kuid uusi raamatuid aina kuhjus peale ja nii see plaan soiku jäi, vähemalt mõneks ajaks. Täna võin uhkusega öelda, et iga viimse kui lehekülje lugesin läbi!
Mingil perioodil ei lugenud ma üldse novelle, õige raamat oli ikka sadade lehekülgede paksuse looga ja ikka mitme osaga. Vanusega on nüüd tulnud kihk ka lühijutte lugeda. Kusjuures seda küll ei saa öelda, et paarileheküljeline jutt vähem mõtlemisainet annab kui paks romaan. Nii mõnigi lugu siit samast Poe novellidest hoiab mul kuklakarvu ikka püsti.
Novelle oli kogumikus mitmeid erinevaid, olid lihtsalt sünged õudusjutud, sci-fi alla kuuluvad lood, paar sügavalt iroonilist seika ning isegi mitu detektiivimüsteeriumi. Eelmisest lugemisest jäid meelde ainult see hirmujudinaid tekitav osa. Varem olin lugenud järgmisi lugusid: "Berenike", "Usheri maja hukk", "Ovaalne portree", "Reetlik süda" ja "Mõrv Rue Morgue'il". Neist meeldis mulle kõige rohkem "Reetlik süda", sest paremini pole südametunnistuse piinasid võimalik edasi anda. Kusjuures ähmaselt mäletasin neid kõiki, aga näiteks viimast poleks osanud autoriga küll kokku viia.
Lugudest, millega varem tutvunud polnud, avaldasid sügavamat muljet "Langemine Maelströmi", "Näpatud kiri" ja "Ärimees". Mõtlemisainet sain neist palju juurde, Maelströmiks nimetatud veekeerist isegi googeldasin. "Näpatud kiri" rääkis sellest, kuidas kõige paremini peidetud asjad, on otse kõigi silme all ning "Ärimees" oli ülepingutatud ja ühiskonnakriitiline, mis mõjus sügavalt, kuna oli teiste novellidega sügavas kontrastis.
Olles palju lugenud, meenutavad tihti uued lood varem loetudi. Nii lõin seose novelli "Berenike" ja Flynni romaani "Sharp Objects" vahel, kes mõlemat on lugenud, saab aru. Ma isegi ei oska öelda, kumb neist kahest võikam lugu oli. Sünge õhkkond oli mõlemas olemas. Huvitav, kas üks on teisest inspiratsiooni saanud või väike sarnasus on juhuslik kokkulangevus?
Gümnaasiumis olid meil mõned novellid siit (~5) kohustusliku kirjanduse seas ning tahtsin juba siis terve teose läbi lugeda, kuid uusi raamatuid aina kuhjus peale ja nii see plaan soiku jäi, vähemalt mõneks ajaks. Täna võin uhkusega öelda, et iga viimse kui lehekülje lugesin läbi!
Mingil perioodil ei lugenud ma üldse novelle, õige raamat oli ikka sadade lehekülgede paksuse looga ja ikka mitme osaga. Vanusega on nüüd tulnud kihk ka lühijutte lugeda. Kusjuures seda küll ei saa öelda, et paarileheküljeline jutt vähem mõtlemisainet annab kui paks romaan. Nii mõnigi lugu siit samast Poe novellidest hoiab mul kuklakarvu ikka püsti.
Novelle oli kogumikus mitmeid erinevaid, olid lihtsalt sünged õudusjutud, sci-fi alla kuuluvad lood, paar sügavalt iroonilist seika ning isegi mitu detektiivimüsteeriumi. Eelmisest lugemisest jäid meelde ainult see hirmujudinaid tekitav osa. Varem olin lugenud järgmisi lugusid: "Berenike", "Usheri maja hukk", "Ovaalne portree", "Reetlik süda" ja "Mõrv Rue Morgue'il". Neist meeldis mulle kõige rohkem "Reetlik süda", sest paremini pole südametunnistuse piinasid võimalik edasi anda. Kusjuures ähmaselt mäletasin neid kõiki, aga näiteks viimast poleks osanud autoriga küll kokku viia.
Lugudest, millega varem tutvunud polnud, avaldasid sügavamat muljet "Langemine Maelströmi", "Näpatud kiri" ja "Ärimees". Mõtlemisainet sain neist palju juurde, Maelströmiks nimetatud veekeerist isegi googeldasin. "Näpatud kiri" rääkis sellest, kuidas kõige paremini peidetud asjad, on otse kõigi silme all ning "Ärimees" oli ülepingutatud ja ühiskonnakriitiline, mis mõjus sügavalt, kuna oli teiste novellidega sügavas kontrastis.
Olles palju lugenud, meenutavad tihti uued lood varem loetudi. Nii lõin seose novelli "Berenike" ja Flynni romaani "Sharp Objects" vahel, kes mõlemat on lugenud, saab aru. Ma isegi ei oska öelda, kumb neist kahest võikam lugu oli. Sünge õhkkond oli mõlemas olemas. Huvitav, kas üks on teisest inspiratsiooni saanud või väike sarnasus on juhuslik kokkulangevus?